Jaapani keeles nimetatakse vööde ehk vööastmete (kraadi) andmist “Shōdan Shinsa” või “Shōkyū Shinsa”. “Shō” tähendab ülesminemist , “Shinsa” tähendab eksamit. Kraadiandmine on ülesminemine Dan-kraadis või Kyū-kraadis. “Dan” on samm, aste ja “Kyū” on klass. Nii Dan kui Kyū tähendavad pea üht: kraad. See on ainult tähenduse küsimus, et Dan on kõrgem tase (rank) kui Kyū, nagu see on tänapäeval. Kyū algab tavaliselt kõrgemate arvudega nn. 8.Kyū ja läheb allapoole, 7.Kyū, 6.Kyū jne. Dan-kraadid algavad Shodaniga (1.Dan.) ja lähevad ülespoole, 2.Dan, 3.Dan jne.
- shōdan shinsa
- shōkyū shinsa
Tõlkida sõna “Shodan Shinsa” või “Shokyū Shinsa” eestikeelseks “kraadiandmiseks” või "gradueerimiseks" pole võib-olla päris õige. Budō kraadiandmises minnakse alati üles, mitte kunagi alla.
Kes lõi Dan ja Kyū kraadisüsteemi?
See oli muidugi Kano Jigoro (1860-1938), kaasaegse jūdō rajaja. Kano Jigoro kirjutas artikli ajakirjas “Jūdō” juunis 1918: “Ma lõin Kodōkani 1882 ja alustasin jūdō õpetamist. Kui ma õpetasin ja innustasin õpilasi, mõtlesin ma, et oleks sobilik kui varasema süsteemi asemel, nagu Mokuroku (indeks), Menkyo (litsents) ja Kaiden (väljaõpetatud), oleks rohkem kraade ja võimalusi kõrgema kraadi saamiseks. Nii jagasin ma õpilased Dankraadidesse ja mitte-Dankraadidesse. Mitte-Dankraadid jagati kolmeks (hiljem viieks kraadiks ja mitte-Kyūkraad kokku kuueks kraadiks). Dan-kraadid lähevad üles Shodan, Nidan, Sandan jne. Kui saavutati 6.Dan, vaadati teda kui isikut, kes teab Randorit (paaristehnikaid vabas vormis) ja Katat. See isik võis õpetama hakata. Kui saavutati 10.Dan, tunti mitte ainult randorit ja katat, vaid ka jūdō vaimset (hingelist) treeningut ja talle anti tiitel Shihan (meister). Edasi võis jõuda 11. Ja 12.Dankraadini. Kodōkan Jūdō sisu on keerulisem ja arenenum võrreldes vana jūjutsuga, vana Menkyo vastab tänapäeva 4. Dankraadile...
Sellest artiklist on näha, et Kano Jigoro alustas jūdō kraadisüsteemi Dan ja Kyūga. Kraadi andmine oli algusest peale eeskätt instruktori vahend õpilaste innustamiseks, et nad edasi treeniksid, siis muutus ta litsentsiks, mis lubas õpetada Kodōkan Jūdōs. Sel viisil on kraadi andmine olnud kuuluvus kodōkanile. Kraadiandmine loob ju kuuluvuse. Kraad kodōkan Jūdōs ei kehti karates või kendōs. Kraadid Wadōkai karates ei kehti Shōtōkan Karates. Kraadiandmine on põhimõtteliselt isiklik ja kuuluvus õpetajale või organisatsioonile.
Kano Jigoro jagas esimesed Shodan-sertifikaadid oma õpilastele Tomida Tsunejiro ja Saigo Shiro augustis 1883, ligi sada aastat tagasi. Nemad olid esimesed Dankraadi saajad ajaloos. Dan-Kyūkraadi määruste kinnitamine oli veidi hiljem (1920). Tänapäeval on kodōkan Jūdōs 10 Dankraadi ja 5 Kyūkraadi.
Edasi kirjutas Kano Jigoro ajakirjas “Sakko” veebr. 1927: “Alguses võisin ise otsustada Dankraadide üle. Kuid kuna arv on vähehaaval kasvanud ja õpitakse paljudes eri kohtades, hakkasin ma otsustamiseks teistega nõu pidama. Lõpuks kinnitati kraadiandmise-komitee kodōkanis ja selle filiaalides. Kuid üks raskus kerkis üles. Kas eri kohtades võivad tekkida erinevad standardid? Kuid kui kõik võtaksid osa igal suvel kodōkani ühisest treeningust, võivad kõik mõista kodōkan Jūdō standardeid loomulikul moel.
Aja jooksul muutus kodōkan üha suuremaks. Kraadi andmine on muutunud tehnilise nivoo standardiseerijaks.
Kokkuvõttes on kraadiandmine toiminud kui innustus, kuuluvuse märk ja organisatsiooni standardiseerija.
Dankraadid budōs nagu näiteks kendōs, aikidōs, sumōs ja karates on võetud kodōkan Jūdō kraadisüsteemist. Vaatame nüüd, kuidas tekkisid Dankraadid ülejäänud budōaladel.
Karate on ka tänapäeval paljus mõjutatud Jūdō süsteemidest. Inspireerituna kodōkani kraadisüsteemist andis Funakoshi Gichin, Shōtōkani rajaja, esimesed Dan-sertifikaadid Gima Shinkinile, Ohtsuka Hironorile (1892-1981, hilisem Wadokai rajaja) ja Kasuya Shinyole (1889-1969, Keio Ülikooli professor, Keio Ülikooli Karateklubi rajaja) 1924. Varem sellist kraadisüsteemi Okinawal Karates polnud.
Gima Shinkin jutustas: “Kano Jigoro ütles Funakoshi Gishinile: “Härra Funakoshi, Karates pole Dankraade, kuid Karate ei saa edeneda ilma Dankraadideta. Mõtle selle peale.
Siin on selgelt näha, et Karate kraadisüsteem on mõjutatud või enam-vähem innustatud Kano Jigoro ja kodōkan Jūdō poolt. Kuid Dan-Kyū süsteemi kinnitamine Shotokanis, mille rajaja F.G. oli, leidis aset veidi hiljem.
Funakoshi Gishin ise kirjutas: “Shōtōkan-dōjō oli valmis Zoshigayas, Tokyos, 1938. Siis kinnitatigi Dan-Kyūsüsteem.” (“Karate, My Way of Life”, Funakoshi Gishin).
Wadokai 60-aasta juubelivõistlus peeti budōkanis, Tokyos augustis 1994, kuna Wadokai organiseeriti 1934 kui Dai Nippon Karate Shinkō (Jaapani Karateedendamise Klubi). Selle aja põhikirjadest võib näha, et Wadokai oli juba kinnitanud Dan-Kyūsüsteemi. Siis oli Wadokais 5 Dankraadi. Wadokai juhatus koosnes peamiselt üliõpilastest. Nad olid üsna tublid tegevuse organiseerijad ja kinnitasid seepärast sellise süsteemi.
Miyasato Eiichi järgi, Okinawa Gōjūryū keeldus Miyagi Chojun Dan-Kyūsüsteemi kasutamisest. Dan-Kyūsüsteem Gōjūryūs kinnitati pärast Miyagi Chojuni lahkumist (1953).
Higaonna Morio kirjutab oma uuemas raamatus “The History of Karate”, et alles 1954 tutvustati Dansüsteemi Okinawal seoses Okinawa Karateföderatsiooni kinnitamisega.
Esimene ühine kraadiandmine (erinevatele stiilidele koos) Okinawal korraldati 1960. Siis said tippinstruktorid igas stiilis Okinawal 5.Dankraadi. Selle aja Okinawa ajaleht kirjutas : “Okinawa Karateföderatsioon on vastu võtnud Dan-Kyū süsteemi 30.dets.1960. Ülejäänud Jaapanis võeti Dan-Kyū süsteem kasutusele juba enne sõda (II MS 1941-45), et edendada karated, kuid Okinawal ei õnnestunud stiile ühendada enne 1960 aastat. Juba paar aastat tagasi arutati Dan-Kyū süsteemi kasutuselevõtmist. See on kui siht võtta Karate vastu koolidesse kooliseaduse alusel kui ametlik õppeaine ning edendada seda kui Okinawa kohalikku spordiala.”
Karateriietus hakkas populaarseks muutuma sel ajal koos musta vööga. Enne seda erivärvilisi vöid polnud. Kõik kasutasid valget vööd.
James G. Shortt kirjutab oma raamatus “Beginning Jiu Jitsu” (Paul H. Crompton, 1979), et inglane E.J. Harrison sai Shodani Tenjin Shintōryū “Jiu Jitsu” 1892, kui ta õppis stiili Jaapanis. See oli vaid 8 aastat pärast seda, kui kodōkan, Jūdō peakorter seadis sisse oma Dan-kyūsüsteemi (1884). See tõendab, et teatud Jujutsu koolid võtsid üle kodōkani Dan-kyūsüsteemi juba nii varajasel perioodi kui antud juhul(1892). 1917 läks Harrison tagasi Inglismaale kodōkan Jūdō musta vööga. Kuid see oli W.E. Steers, kes õppis kodōkan Jūdōt 1912 ja naases Inglismaale 1913 esimese inglasena kodōkan jūdō musta vööga. Need kaks mängisid olulist rolli kodōkan Jūdō sisseseadmisel Inglismaal Jiu Jitsu asemel, mis jõudis Inglismaale enne Jūdōt.
Sarnaselt Shorttile said 7 inglast Shodani Jiu Jitsus ja Shodani Bōjutsus 1937 kodus Inglismaal Kimuralt (5.dan), Kawamuralt (4.dan), Yoshimatsult (5.dan) ja Kobayashilt (4.dan) (kõik omasid dan-kraadi Yoshinryū Jutsus).
Shortt jätkab: ”Uyenishi Sadakazu (1880-?), Fenjin Shinyoryu, tuli Londonisse 1900 ja avas seal mõned aastad hiljem Jiu Jitsu kooli. Üks Uyenishi õpilastest avas Jiu Jitsu dōjō Pariisis 1905. Jūdōt tutvustati Prantsusmaal 1910.a., kuid muutus populaarseks veidi hiljem ~1934.
Inglismaa oli Euroopas juhtiv maa kui see puudutas Jiu Jitsu ja Jūdō tutvustamist.
Jätkame kraadide ajalooga mõnes teises võitluskunstis.
Iaidō, võib öelda, on kunst käsitleda jaapani mõõka. Algselt kuulus Iaidō või Iaijutsu Kenjutsu-, Iaijutsu- ja Jujutsukoolide treeningusse. Iaijutsu pani aluse praegusele vormile tõmmata mõõk välja Seiza-asendist, Edoperioodi keskel Jaapanis (~16.saj).
Furikaburi – hoida mõõka pea kohal
Kiriotoshi – torge allapoole
Noto – panna mõõk mõõgatuppe
Nakayama Hakudo (1869-1958) sai esimese tiitli Iaidōs (“Iaidō Hanshi) samaaegselt tiitliga “Kendō Hanshi” Butokukailt Kyotost 1920. Enne 2.ms. polnud Iaidōs Dan-kraade, ainult tiitleid Renshi, Kyōshi ja Hanshi kasutati Butokukai poolt.
1954.a. Asutati Jaapani Iaidōföderatsioon (JIF). JIF kinnitas “Zen Nippon Iaidō Toho” 5 tehnikat 1956. Nad jagavad välja oma dan-sertifikaate.
Peale selle leidub palju Iaidō- või Iaijutsukoole mida loetakse Kobudō (vana budō) osaks. Osa neist koolidest annavad välja oma kraade JKF’st täiesti sõltumatult.
Kyūdō
Kyūdō on jaapani vibu(laskmine). Vibu on vana kaugdistantsrelv. Esimesed kaugdistantsrelvad mida inimesed kasutasid olid kivi ja oda. Neid kasutati nii jahil kui sõjas pikka aega ajaloo jooksul. Kettaheide ja odavise kuulusid juba antiikajal Olümpiaadide võistluskavasse. Kuid vibuga suurenes täpsustase drastiliselt. Inimesed leiutasid vibu hilisemal keskajal väikeloomade jahtimiseks. Vibu oli oluline relv ka sõjas kuni tulirelvade leiutamiseni 12.saj. ja nende laialdasema levikuni 14.saj. Tänapäeval harjutatakse vibulaskmist Euroopas kui sporti ja kuulub OM kavva. Kyūdo on Jaapanis populaarne kui sport, kuid asja mõte on hoopis teine kui Euroopa vibulaskmises. Saksa filosoof Eugen Herrigeli teose “Zen in der Kunst des Bogenschiessens” peaks iga budōharrastaja kunagi läbi lugema.
Tiitlitesüsteem Kyūdōs on saanud oma alguse Kyoto Butokukaist. Enne 1912 said 6 inimest Hanshi tiitli ja 12 inimest Kyōshi tiitli. Dankyūsüsteemi kasutatakse Kyūdōs alates 1922. Tänapäeva Dankyūkraadieeskirjad kinnitati 1949 ja tiitlisüsteem 1952.
Naginata
Naginata on pikk mõõk. Miks see unikaalne relv on nii populaarne tänapäeval Jaapani naiste hulgas? Naginatat kasutati sõjas Jaapanis ~1500a. Naginata on raskem kui tavaline Jaapani mõõk. Miks tänapäeva naised seda õpivad? Mungad (Shohei: sho – munk, hei – sõdur) relvastasid end tihti Naginatadega.
Edoperioodi ajal, kui ühiskonnas valitses rahu, õppisid naised Naginatat kui üldist oskust, nagu mehed Bushi(samurai)-peredes õppisid Kenjutsut ja Sojutsut. Traditsioon, et naised õpivad Naginatat, tekkis Edoperioodi ajal ja jätkub tänapäevani.
1934 avas Butokukai Naginata instruktorite kooli, mis oli mõeldud ainult naistele. 1936 otsustas Jaapani Haridusministeerium, et Naginata peaks kuuluma naisõpilaste kooliprogrammi. Pärast II MS (1958) võeti Naginata kooliprogrammi kui vabaaine naisõpilastele. Sel viisil levis Naginata kaasaja Jaapani koolidesse. 1955a. Loodi Jaapani Naginataföderatsioon. Kraadisüsteem loodi seoses selle arenguga.
Shōrinji Kenpō
SK rajaja So Doshin (1911-1980) oli õppinud eri jūjutsu ja põhjahiina süsteeme enne 2.ms Hiinas. Kui ta läks tagasi Jaapanisse pärast sõda, alustas ta So Doshin Shōrinji Kenpō ühes väikeses 10m²-ses dōjōs Tatsudos Shikoku saarel 1947. 1950-tel loodi tehniline süsteem mis hakkas levima põhiliselt Lõuna-Jaapanis. 1957 loodi Jaapani Shōrinji Kenpo Föderatsioon. Dan-kyūsüsteem loodi seoses sellega. Shōrinji Kenpo levis kiirelt üle kogu Jaapani ja on tänapäevaks levinud üle kogu Maailma. 1974 loodi World Shōrinji Kenpō Organisation (WSKO). Shōrinji jaapani keeles tähendab Shaolini tempel hiina keeles, Kenpō on poks (ken – rusikas, po – meetod). Shōrinji Kenpō on niisiis Shaolini Templi Poks, kuigi tehniliselt võttes on selles raske näha mingit seost Hiina Shaolin Chuaniga.
Gendai Budō ja Kobudō
Tänapäeval sorteeritakse Jaapanis eri budōkunstid Gendai Budō (modernne budō) ja Kobudō (vana budō) alla. Gendai Budō alla arvatakse 10 järgmist organisatsiooni, nendest koosneb Nippon budō Kyogikai (Japanese budō Association, 1977):
Jūdō 230 000 registreeritut
Kendō (kaasaarvatud Iaidō ja Jodō) 100 000 Dan-registreeritut
Kyūdo 150 000 registreeritut
Sumō (amatöör-Sumo), 70 000 liiget
Aikidō 700 000 harrastajat
Karate 20 000 registreeritut JKF-is
Shōrinji Kenpō 120 000 harrastajat
Naginata 70 000 harrastajat
Jukendō - täägivehklemine, 100 000 registreeritut
Nippon budōkan
Nippon budōkan on organisatsioon, mis administreerib Budō -tegevust Jaapanis. Need 10 Budō kunsti on suured (arvud on võetud Jaapani ajakirjast “budō” nr.1 1997) ja omavad üleriigilisi organisatsioone. Karate arv on väiksem kui teistel budō kunstidel (20 000). Kuid paljud Karate-harrastajad lihtsalt ei hooli ametlikust JKF-st ja registreerivad end vaid oma stiiliorganisatsioonis. Karate-harrastajate arv Jaapanis peab olema tunduvalt suurem.
Võib-olla tundub imelik, et Shōrinji Kenpo, mille alged on Hiinas ja Jukendō s (täägivehklemine), mis pärineb Prantsuse armeest, kuulub modernsesse Budōsse. Budō Kenshos on kirjutatud, et Budō pärineb vanast Jaapani võitlusvaimust. See oli areng pärast 2.ms mis selle ära määras. Nii Shō rinji Kenpol kui Jukendōl oli palju harrastajaid. See oli Nippon budō Kyogikai mis deklareeris budō Kensho (budō Charter) 1987. Budōt võib vaadelda erinevast küljest. Pole lihtne lühidalt defineerida Budō tähendus. Loe Budō Kenshod mis kirjeldab lühidalt, mis on Budō kaasaegse inimese jaoks.
Kobudōsse kuuluvad seevastu need budōkunstid, mis säilitavad oma algse vormi ja mida ei loeta Gendai budōsse. Nad on moodustanud Nippon Kobudō Kyokai (Japanese Kobudō Association) 1979.
Nende hulka arvatakse mitmed jūjutsu-, kenjutsu-, iaijutsukoolid jne. Need koolid on tavaliselt üsna väikesed, koosnevad mõningate eranditega enamasti 50-100 liikmest. Näiteks Daitoryū hakkab kuulsaks saama kui Aikidō algallikas. Nippon Kobudō Kyokai korraldab iga aasta treeninguid budōkanis, Tōkyōs. Budōkai toetab Kobudō alalhoidmist ka läbi videoseeria “Nippon no Kobudō” tootmise.
Wushu (Hiina võitlustehnika)
Hiina võitlustehnikaid kutsutakse Hiinas Wushu. Jaapani budōs oli juba Edoperioodi ajal erinevaid litsentse. See litsentsisüsteem viis edasi tänapäeva Dan-Kyū kraadisüsteemini. Hiina süsteemides pole kunagi selliseid litsentsisüsteeme olnud. Hiina süsteemides on tseremoonia, mille nimi on Paisu (pai – austama, su – õpetaja). Kui alustatakse hiina süsteemi õppimist, on õppija nn. “väline õpilane” ja selle kooli salajasi tehnikaid talle ei õpetata. Paisuga vaadeldakse õpilast kui “sisemist õpilast” – ta on nüüd nii-öelda peresse sisse võetud absoluutse lojaalsusega. Siis hakkab õpetaja õpetama seda süsteemi põhjalikult.
Tae Kwondo
Kraadisüsteem Tae Kwondos on täiesti üle võetud Jaapani budōst. Kõik need, kes rajasid Tae Kwondo 1955 Koreas olid õppinud Karated Jaapanis enne II MS. Niisiis pole see ootamatu, et Tae Kwondo süsteem sarnaneb Karate omale isegi kraadisüsteemis. Tae Kwondos on 10 kraadi Gup (Kyū) ja 9 kraadi Dan.
Must vöö
Tänapäeval on see üsna enesestmõistetav, et Dan-kraadi omajad budōs kasutavad musta vööd. Must vöö on seotud Dan-kraadiga.
Millal täpselt hakati musta vööd budōs kasutama, on raske leida isegi budō-uurijatel. 1884 kinnitas kodōkan, Jūdō peakorter, erinevad reeglid nagu näiteks Nyamon Seimonchole allkirja andmine (tõotuspaber sissekirjutamisel), Kagami-Biraki (esimene treeningpass aastaks) ja isegi Dan-Kyūkraad süsteemi. Võib oletada, et must vöö võeti kasutusele samaaegselt Dan-Kyū süsteemi kinnitamisega 1884. Kuid kindlamat tõendit musta vöö kasutamise kohta võib näha Hishida Sunsho maalil 1886. aastast. Edasi on üks vana kodōkani õpilane kirjutanud (ta alustas Jūdō õppimist kodōkanis 18.05.1884) ajakirjas “Jūdō”jaanuar 1939:”Must vöö pärineb Fujinicho-ajast (kodōkanil oli dōjō Fujinichos, Tōkyōs 1886-1889). Enne seda teistes dōjōdes musta vööd ei kasutatud. Must vöö on kindlasti kodōkani leiutis. Kui kodōkani õpilased võtsid võistlustest osa mustades vöödes, andis see hoopis teise mulje kui teised (jūjutsu) koolid, kes ei kasutanud musta vööd.
See jutt klapib Hishida Shunsho maaliga 1886. aastast, kus on näha must vöö. Sel juhul algas musta vöö kasutamine kodōkan Jūdōs tõenäoliselt 1886 – 2 aastat pärast Dan-Kyūkraadi süsteemi kinnitamist. Hiljem levis must vöö koos Dan-Kyūkraadi süsteemiga teistesse budōkunstidesse – karatesse, jūjutsusse, aikidōsse jne.
Karateriietusest ja mustast vööst Karates jutustab Gima Shihan seoses karatetundidega, mida andsid Funakoshi Gichin ja Gima Shinkin ise kodōkanis, Jūdō peakorteris 17.mai 1922:
"Sel ajal polnud spetsiaalseid karateriideid. Funakoshi Shihan ostis valget puuvillariiet ja õmbles riided, mis sarnanesid jūdōriietusele. See treeningriietus oli kerge ja mugav. Kuid see imes endasse higi ja kleepus keha külge. See oli puudus. Ausalt öeldes olid riided tehtud kiirelt kui see puudutas esitlemist kodōkanis. Nad ei sobinud igapäevaseks treenimiseks. Minu puhul õppisin ma ka jūdōt, nii et ma otsustasin kasutada demonstratsioonil oma jūdōriietust. Sel päeval enne demonstratsiooni ma pesin ja kuivatasin seda. Kuid Funakoshi Shihan käis peale:
“Me peame võib-olla esitlema kumited (paaristehnikaid), siis oleks see ebasobilik, et meil on kaks eri sorti riietust. Ma õmblesin ka sinu jaoks riietuse. Ma soovin, et sa kasutaksid seda.
Ma mõtlesin, et oleks parem, kui ma kasutaksin seda.
Need kaks Karateriietust olid esimesed ajaloo jooksul (mis sarnanevad tänapäeva karateriietusele). Tänapäeva karateriietus loodi niisiis jūdōriietuse eeskujul.
Edasi jutustab Gima Shinkin:
"Ma otsustasin kasutada oma Jūdō musta vööd ja laenata sõbralt ühe musta vöö Funakoshi Shihan jaoks. Kuid F.S. ütles: “Ma ei tunne eriti hästi Jūdōtehnikaid. Mul pole musta vööd Jūdōs. Ma ei saa kasutada musta vööd kodōkanis kõigi Jūdōekspertide ees. Kas sa ei saaks mulle selle asemel üht valget vööd laenata?” Mida peaksin ma tegema? Kui F.S. kasutab valget vööd, ei saa ma musta vööd kasutada. Siis läheb meil vaja kaht valget vööd. Ma küsisin nõu kodōkanist, millist vööd me peaksime esitlusel kasutama. kodōkan vastas, et me võime kasutada neid musti vöid, mis meil on. Niisiis kasutasime me musti vöid. Kuid F.S. oli üks aus ja täpne isik. Ta asendas kohe pärast esitlust musta vöö oma tavalise (Kimono) vöö vastu.”
See intervjuu Gima Shinkiniga näitab, et must vöö oli juba kasutusel ja aktsepteeritud üleüldiselt ~1922 – st. 36 aastat pärast Hishida Shunsho maali. Samas võin ma väita, et need olid esimesed mustad vööd, mida karates kasutati.
Shortti sõnul andis Jiu Jitsu instruktor Tari Yukio välja “musta sash’i” oma tublidele õpilastele Inglismaal 1912. Need polnus õiged vööd tänapäeva mõõdu järgi. Kuid “must sash” on paljudel selle aja piltidel.
Kyū vöö
Jaapani kodōkan Jūdō kraadimääriste järgi kasutatakse järgmist vööde värvisüsteemi:
6-4 Kyū Valge
3-1 Kyū pruun
1-5 Dan must
6-8 Dan punane ja valge
9-10Dan punane
Meestel 1-3 Kyū Violett
Naistel valge triibuga
See süsteem on tavaline isegi Jaapani Karates. On selge, et Karate süsteem on võetud Jūdōst. Kyūkraad võib alata 8.Kyūst 6.Kyū asemel.
Kuid Euroopa Jūdōs on asi teistmoodi:
6 Kyū valge
5 Kyū lollane
4 Kyū oranž
3 Kyū roheline
2 Kyū sinine
1 Kyū pruun
1-5 Dan must
6-8 Dan punane-valge
9-10 Dan punane
Enamus karategruppe Euroopas on üle võtnud värvisüsteemi Euroopa jūdōst, kuid tihti 8 Kyū kraadiga.
Robert von Sandori “Jūdō” 1962 esitleb Jūdō Euroopa värvisüsteemi. Kuid raamatud, mis mul on, “The techniques of Jūdō” (Tagaki; Sharp, 1957) esitlevad kodōkani värvisüsteemi valge-pruun-must USA-s.
Euroopa värvisüsteem peab olema pärit ajast enne 1962 a. Kollane, oranž, roheline ja sinine vöö budōs peab olema eurooplaste leiutis. Euroopa värvisüsteemi tekkimisaeg pole kindlaks määratud. Jūdō on olnud Euroopas alates 20.saj. Kuid 1948 OM-l Londonis asutati Euroopa Jūdō Unioon 4 maa poolt (Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia + 1 veel). 3 aastat hiljem (1951) muudeti nimi International Jūdō Federation (IJF). Jaapan võeti IJF liikmeks 1952. See tähendab, et Jūdō on levinud tunduvalt kiiremini pärast II MS. Minu arvamus on, et Euroopa värvisüsteem hakkas muutuma tavaliseks ~1950.
Jaapani Wadokais on määrused Dan-kraadide kohta, kuid Kyū-kraadide kohta ettekirjutused puuduvad. Kyū-kraad antakse klubi, mitte Wadokai poolt. Kui ma alustasin Karate õppimist 35 aastat tagasi, kasutas enamus Wado-klubisid valget vööd 8-4 Kyū ja pruuni vööd 3-1 Kyū.
1974.a. muutis Kyokushinkai värvisüsteemi järgmiseks: 10,9 Kyū – valge, 8,7 Kyū – helesinine, 6,5 Kyū – kollane, 4,3 Kyū – roheline, 2,1 Kyū – pruun.
Kommentaar:
Iaidō ja Iaijutsu: dō – tee, jutsu – tehnika. Nii Iaidō kui Iaijutsu tähendavad enamvähem sama. Kaasajal on trend kasutada sõna “dō” sõna “jutsu” asemel. Sõnas “dō” leidub soov leida elus tee läbi oma stiili harrastamise.
Võib öelda, et sõna Iaidō muutus üha tavalisemaks seoses Zen Nippon Iaidō Renmei (Jaapani Iaidōliit) loomisega1954. Sama kehtib ka Kyūdō – Kyūjutsu, Kendō – Kenjutsu, Jodō, Jojutsu, Aikidō – Aikijutsu jt. kohta. Mõned uurijad defineerivad “dō”kui kaasaegset vormi ja “jutsu” kui vana vormi.
budō Kensho: budō Charter või Konstitutsioon kinnitati Nippon budō Kyogikai poolt 1987. See koosneb eessõnast, kus defineeritakse Budō, Mokutei (otstarve), Keiko (treening), Shiai (võistlus), Dōjō (treeningruum), Shido (õpetamine) ja Fukyu (edendamine).
Seimoncho: tõotuspaber, kuhu kodōkan Judō algajad alla kirjutavad, näeb välja nii:
1. Kui ma saan õpetust Jūdōs, ei katkesta ma treeningut.
2. Ma ei tee midagi, mis võiks kahjustada dōjō reputatsiooni.
3. Ilma loata ei räägi ma saladustest ega näita neid.
4. Ilma loata ei õpeta ma Judōt.
5. Iseenesestmõistetavalt jälgin ma reegleid, kuid ka siis, kui olen saanud litsentsi, ei riku ma reegleid.
Kagami-Biraki (kagami – peegel; kagami – mochi – ümar ja kõva riisikook, mis sarnaneb peeglile; biraki – ava): tseremoonia, kus mees avab laeka oma varustusega, ja naine võtab altarilt riisikoogi ja sööb selle ära. Kano Jigoro kohandas selle vana samuraitraditsiooni kodōkan Jūdōsse kui sissejuhatuse aastaseks treeninguks. Traditsioon levis ka teistesse budō-kunstidesse.
Gima Shinkin (1896-1989): sünd. Okinawa saarel, Itosu Ankō (1830-1014) ja Yabe Kentsu (1868-1937) otsene õpilane Karates kui ta õppis Okinawa Õpetajate- (Pedagoogika-)ülikoolis. Hiljem õppis Tōkyō Kaubandusülikoolis.