Okinawa-te

autor: Roel van Leeuwen

Okinawa-te (Okinawa käsi või löök) süsteemi parimaks kirjelduseks oleks klassikaline vana Okinawa võitluskunst. See on selgelt erinev sellest, mida tuntakse kui Okinawa karated, selles kasutatakse katasid, milles on tunda Hiina mõjusid, kuid samal ajal selle ajalugu, traditsioon ja paljud tehnikad on kindlasti Okinawa päritolu. Okinawa-te harjutaja asetseb kahe maailma vahel, võttes mõlemalt poolt elemente – ühest küljest kiire ja tugev, teisest küljest petlik ja eksiteele viiv. Okinawa-te on kontrastide kunst.

Siiski on Okinawa-te-l ja karatel mitmeid erinevusi.

Okinawa-te põhiliseks ülemiseks blokiks on täisnurkne, paralleelselt maaga jooksev ning küllalt keha lahedal hoitud blokk, kontrastiks teistes stiilides tavaliselt kasutatavatele valjasirutatud 45-kraadistele blokkidele. Siiski mõlemaid õpetatakse, aga üldisematest ja ekstreemsematest vaatepunktidest. Täisnurkne blokk pakub erinevat tüüpi kaitset suurima blokeerimisalaga. Kõik blokeeringud tulenevad neljast põhilisest suunast: üles, välja, sisse, alla. Siis on veel viis blokeeringu tasandit: piirkonnatasand, välja sirutatud tasand, punktitasand, mitte-bloki tasand ja lõksu püüdmine.

Veel ühe erinevuse leiame katast. Okinawa-te kasutab Sanchini, Tencho jt traditsioonilistest mudelitest erinevat kata “põhja”. Enamikes stiilides õpetatavad mustreid Okinawa-te süsteemis ei ole. Erinevalt enamike katade rangetest reeglitest, nagu keera siit, lõpeta seal, "I" mustrid või ükskõik millised kindlad mustrid, loob Okinawa-te stiil rohkem vabalt voolava kunstniku. Reeglid tekitavad vähem programmeeritud sõdalase. Okinawa-te süsteem usub, et keha programmeerimine on efektiivse koordinatsiooni ja tehnika võtmeks jättes harjutajale võime teada kuidas ükskõik millist tehnikat igast asendist sooritada.

Okinawa- te kata on pikem ja füüsiliselt raskem, tulenevalt Lõuna-osa Pika Rusika Kung Fu traditsioonist. Palju jõudu tuleb jala ja puusa tugevusest, mis on saavutatud kata harjutamisega.

Okinawa-te kata võib üldiselt jagada kolme kategooriasse.

Esimene nendest kolmest on põhikata, mis hõlmab 12 lühikest ja kahte pikka katat: “Mõõk ja haamer” ning “Langev puuleht”. “Mõõk ja haamer” rajab kindla aluse tehnikate tegemiseks ning arendab jalgade ja ka puusa pöördel tekkivat jõudu. Üldiselt õpetatakse seda kui jäika katat mõningate pehmemate tehnikatega. “Langev leht” on rohkem liikuvam kata, kus kasutatakse palju keha pööramist ja tasakaaluasendi muutmist. On ka palju hüppeid ja pöördeid, mis nõuavad harjutajalt sügavalt juurdunud asendi kohest muutmist õhumanöövriks, see on oskus, mida sageli teistes stiilides ei õpetata, andes vilumuse luua jalaga, olles ise vaid väikese kahjustusega tagasi loodud.

Põhiline Okinawa-te kata kasutab laia “ratsanikuasendit” (mida tuntakse kiba dachi nime all) väga palju – näiteks peaaegu 80% ”Mõõgast ja haamrist” tehakse selles asendis. See asend treenib õpilast tunnetama puusade tööd tehnikat sooritades, olgu see siis jala- või käelöök. Kuna palju Okinawa-te-st tegeleb võitlusega, on lühikese ja kõva löögi sooritamise oskus väga tähtis.

Teine kategooria on erinevate relvade harjutamine, mida õpetatakse õppekava osana. Nende relvade hulka kuulub ka lühike kepp või nui, mida kutsutakse Okinawa-te-s yawaraks, sai, bō, kama, nunchaku ja tonfa. Relvade kasutamise õpetamine varieerub dōjōst-dōjōsse: mõned õpetavad ainult katat, teised ka relvade rakendust, ametlikku harjutamist (Waza-t) ja mõnedel juhtudel ka sparringut. Okinawa-te tutvustab relvastust juba rohelise vöö tasandil (3. kyū), mis võib olla varem enamikest traditsioonilistest stiilidest, aga Okinawa-te roheline vöö on juba kuskil kolm aastat harjutanud ja relvad olid vana Okinawa meetodite tähtsad osad.

Treeningu kolmas staadium viitab otse Hiina juurtele. Okinawa-te süsteemis on palju looma-katasid, mis põhinevad traditsioonilisele viiele loomale kung fu-st, aga on üks erand – “Draakon” on asendatud “Karuga”. Iga looma-kata, mida õpetatakse musta vöö tasandil, rõhutab mingit kindlat looma iseloomujoont. Näiteks “Karu” pole just eriti kiire kata, kuid see on jõuline ja see hõlmab mitmeid maadluse, küünistuse ja pühkimise tehnikaid. “Tiiger” aga teisest küljest, on kiire ja kasutab palju läbitungivaid käetehnikaid, õpetades harjutajale liikumisruumi sulgemist ja kätelöökidega ohvri üle puistamist ning siis äkki tema üllatamist ühe või kahe kiire jalalöögiga. Neid katasid õpetatakse inimestele vastavalt nende kehatüüpidele. 120 naelasele (45 kg) naisele ei õpetata “Karu” katat esimesena, samuti nagu 250 naelasele (93 kg) mehele ei õpetata “Ahvi” katat. Teatud vööst (mustast) alates ei anna enam ühine grupitreening efekti ning treeningule tuleb läheneda igaühe individuaalseid eeldusi, taset, eesmärke ja võimalusi silmas pidades.

Vaatamata erinevustele, leiame Okinawa-te-st palju ühist Okinawa karate-ga. Asendid on kitsamad ja kõrgemad ning ringikujulisi tehnikaid.

Veel keskendutakse Okinawa-te õpetamisel põhilistele kaheinimese treeningutele:

Haarderünnakutele, mida kasutatakse nende vastu, kes üritavad alustada maadlustehnikaid, mis on ligikaudu analoogsed 1. ja 3. astme sparringutele. Enesekaitsetehnikate tuumasid, maadluse vältimist, vahistamistehnikaid ning kaitseid noa ja kepi vastu.

Treeningul rõhutatakse ka palju sparringut ja kata reaalset kasutamist enesekaitseks. Tehnikaid, mida õpetatakse tunniharjutustena, õpetatakse ka tehnikatena sparringutes. Paljudes dōjōdes õpetatakse selliseid tehnikaid nagu peopesalöök või juhitud kaelöök ainult selleparast, et nood on õppekava osad (või piiratud enesekaitse olukordades), aga Okinawa-te’s tutvustatakse ja kasutatakse neid tehnikaid tavalises sparringus. Sel kombel õpib Okinawa-te harjutaja tõelist võitluse väärtust ja ta õpib kasutama palju rohkem tehnikaid kui lihtsalt kaelöök. Kasutatakse tööriistakasti analoogiat: käelöök võib enamuste võitluskunstide põhialus olla, kuid ainult haamrit sisaldav tööriistakast on vaga piiratud tööriistakast, ükskõik kui osav sa haamri käsitlemisel ka poleks. Kui kõik, mis sul on, on haamer, hakkab kõik välja nägema nagu nael ja on situatsioone, kus kellegi maha löömine ja eemale tirimine lihtsalt pole kohane. Seetõttu õpib Okinawa-te harjutaja laia tehnikate valdkonda, et kõiki võimalusi katta, samal ajal tööriistakasti segi mitte ajades.

Vöösüsteem

Okinawa-te vööd on järgmised: valge, kollane, punakaslilla, sinine, roheline, 1. ja 2. pruun. Mustad vööd on kõik mustad, kuni mustast ülendatakse punane pärandamise kaudu. On ainult üks punane vöö (mis on verekarva punase värviga rohkem pruuni meenutab) ametisse maaratud Okinawa-te suurmeister. Erinevalt enamikest stiilidest, pole mingit tähe vms süsteemi, et ühe Sensei astet teisest eristada. Tõelisi musta vöö astmeid pole, kuna treeningud on isikustatud. Aukraadide nimeks Okinawa-te’s on “Tarbetute dekoratsioonideta.” Suurmeistrit kutsutakse “Shihan” ja kõik mustad vööd on “Sensei’d”.

Tõlkinud Tanel Vahopski