Lõdvestumine ja karate

Shingo Ohgami

Lõdvestumine – oskus õigesti lõdvestuda on tähtis igas sportlikus tegevuses, selleks et endast parimat anda. Peaks olema nii lõdvestunud ja loomulik, kui võimalik, nagu trenniski on raske lõdvestuda – kuid muidugi maksimaalse keskendumisega igas olukorras. Saab olla lõdvestunud, kuid mitte keskendunud, sellisel juhul on see mõttetu. Kui aga oskad tõeliselt lõdvestuda, siis oled meister.

Paljud on kindlasti tundnud karates, kui raske on olla lõdvestunud nt nagu vööeksami või võistluse ajal: ”Ma oleksin osanud palju paremini. Kuid ma olin nii närvis! Mul ei läinud nii hästi vööeksamil, sest ma olin nii närviline!” See on väga tavaline meie kõigiga.

Mis on selle lahendus siis?

1. Peab treenima nii palju, et isegi pinges ja närvilisena annad sa endast parima.
2. Peab proovima lõdvestuda nii palju kui saad, et anda endast maksimaalne. Spordipsühholoogias väljendatakse seda nagu ”lase sel juhtuda” tunnet. Kui tahad, tahad, tahad ja tahad nii palju, võib see pidurdada ja anda hoopis negatiivse tagajärje. Peab eirama, et tahan ja tahan, ja parem tunnetada endas ”lase sel juhtuda”. Siis saab lõdvestuda veidi paremini ja anda endast parim. Samuraid Jaapanis mediteerisid Zeniga, selleks et end vabastada, nii et nad oleksid nii loomulikud kui võimalik duellides. See on üks mõtteviis- duell oleks tähendanud seda, et üks neist sureb, tähendab see oli elu ja surma peale.

Need kaks asja, arvan ma, on lahendused närvilisuse ja pinge vastu nii karatevõistlustel kui vööeksamitel. Need kaks on, mida kõik tippsportlased üritavad teha suurtel võistlustel. Seda on muidugi lihtne öelda, kuid palju raskem täide viia. Treenida palju ja tõsiselt: seda peab tegema mistahes spordialal, et saada paremaks. See on esimene aste ning kõige tähtsam. Peavad olema baasteadmised nagu mujalgi. Peab treenima palju. Aga see, et näidata mida sa oskad võistlustel või vööeksamil, see on raske ja hoopis teine küsimus.

Maailma tippsportlased, kes on olnud nt Olümpial, ütlevad, et nad ei saa üks päev enne võistlust magada. See on tavaline. Sellegipoolest peavad nad vaatamata väsimusele võistlema. Mõnikord võib ka juhtuda, et suudad paremini, kui oled närvis ja magamata.

Ma olen ise kogenud kui raske on lõdvestuda erinevates olukordades. Ma harjutan iga päeva üksinda katat peegli ees klubis. Siis saan ma olla päris lõdvestunud mentaalselt, kuid ei ole nii lihtne olla lõdvestunud üle terve keha.

Niipea kui ma pean näitama katat õpetamisel või esinemisel, siis kohe pingutan ennast, kuigi tean, et peaksin olema lõdvestunud. Lõdvestuda on juba raske, isegi siis kui tean, et olen üksi. See on niikuinii raskem inimeste ees. Miks ma seda teen? Tõenäoliselt tahan ma meelsasti näidata parimat mida suudan. Et anda endast parimat ei juhtu alati, ütleme nii, et see juhtub umbes 50%. Ei tahaks ju sattuda halvemale poolele. See mure teeb meid närviliseks. See ei ole hea. Peab olema nii loomulik kui võimalik. Peab püüdma olla sama lõdvestunud kui üksinda klubis peegli ees või ka rahva ees.

Meie mentaalne seisund mõjutab meie keha. Mentaalne lõdvestumine ei anna üksnes maksimaalse mõju mentaalsel tasemel, vaid annab ka füüsilise funktsiooni. Mediteerimine, arvan ma, on üks viise , kuidas saavutada tulemus mentaalses lõdvestumises nagu samuraid seda tegid. See võib viia ”lase sel juhtuda” tundele.

Mediteeritakse Seiza-asendis või siis lootuseasendis. Meil on kombeks mediteerida paar minutit trenni alguses ning trenni lõpus. Kuid tegelikult sellest ei piisa, peab mediteerima natuke kauem. Isegi koristamine enne treeningut on üks viis mediteerida.

Paljud on end väljendanud lõdvestumises omal viisil kehaliselt.

“Võta jalg ära.”

”Lase õlad alla.”

”Küünarnukk alla” jms.

Seda on lihtne öelda, kuid tõeliselt raske teostada. Ma võin seletada ja jutustada, kuidas seda teha, kuid see mida ma ise teen, on kaugel sellest kuidas see peab olema. Seda pean ma kahjuks tunnistama. Just selletõttu jätkan ma karate harjutamist igapäev. Ma tahan ju saada paremaks karates.

Füsioloogiliselt

Lase meil vaadata üht liigutust ümber põlve, selleks et lihtsalt aru saada põhimõttest.

Kui me peame põlve sirutama – näiteks lüües maegeri (jalalöök ette) tõmbab kokku ehk kontraheerub Lihas A (kvadriitseps). Meie lihaste ülesanne on ainult kontraheeruda. Nad ei venita ennast. Kuid kui lihas B (biitseps) töötab (kontraheerub) ka, siis töötab see vastu lihase A mõjule. Oleks parem kui lihas B ei töötaks üldse (oleks lõdvestunud).

Kõik tehnikad toimivad samal viisil. Löök, mida teeb algaja, ei ole tavaliselt nii terav, kuigi ta väga püüab. See ei ole imelik. Et teha üks jõuline löök, peab olema lõdvestunud. Tehniline treening on selleks, et kasutada vastavaid muskleid ja minimeerida antagonistidest (vastuoludest) tulenevat efekti.

Asai Sensei

Viimases Jaapani ajakirjas ”Karatedō” on ühe artikli kirjutanud Sensei Asai Shōtōkanist. Ta ütleb, et inimese keha koosneb paljudest liigestest. üks liigutus karates on kogum liigutustest ümber erinevate liigeste. Näiteks 直突き chokuzuki (sirge löök) on üks kombinatsioon küünarnuki sirutamisest ja õla liikumisest üles. Kui teha neid liigutusi eraldi, siis oleksid need täiesti mõttetud. üks tehnika karates on kogum paljudest liigutustest ümber liigeste. Loomulikult pole see ainult karates nii vaid kõikidel füüsilistel aladel, kus musklid kontraheeruvad ümber liigese.

Lõdvestunud olles saab kokku koguda energia ümber kõikide liigeste, mis on seotud sooritatava tehnikaga. Siis on tehnikal väga suur mõju. Tegelikult peaks tegema ühte tehnikat sellisel viisil ja hoolimata sellest kas see on karate, suusatamine või mõni muu. Kui osata kokku koguda kõik energia mis meil on – siis on see suur. Mis on tõsi, aga see on nii teoorias ja me kõik teame kui raske on seda teostada.

Aragaki Sensei ja Yanagawa Sensei

Aragaki ja Yanagawa on kaks minu lemmikut. Nad ütlevad, et välja jättes põlve (lõdvestada põlve), siis saab ära kasutada oma kaalu energiat (potentsiaalne energia). Me kõik oleme ühendatud maaga ja kõigil on energia maa keskpunktiga, ilma erandita.

Aragaki selgitab ebastabiilsust. Kui seisad nt ebastabiilselt ja kukud – kukkumist põhjustab raskusjõud – maa tsentrum tõmbab meid kõiki. Peab ära kasutama selle energia, mis tekib ebastabiilsuses. Kuid muidugi peab meil olema stabiilsus. Ma võin seda hästi selgitada ka omal viisil: ”Otsi stabiilsust ebastabiilsusest”.

Dr. Takaoka

üks teine inimene, kes oskab seda hästi analüüsida, on Dr. Takaoka. Ta ütleb, et kui oskad eraldada nii palju muskleid kehas kui võimalik ja õpid neid tundma, siis saab kasutada keha tegevust paremini ära. Ma arvan et see on tõsi, kuid samas raske. Kui õppida tundma erinevaid muskleid nt puusade juures, mitte ainult grupina, vaid individuaalsete musklitena, siis suureneb kindlasti tehniline oskus. Ta tähendab, et siis oled meister kunstis, vaatamata sellele on see võitluskunst või suusatamine. Neid (meistreid) ei ole olnud nii palju ajaloos. Ta nimetab selliseid inimesi nagu Alberto Tomba (suusatamine) ja Michael Jordan (korvpall). Nad on ju meistrid oma alal.

Protsess lõdvestumiseks

Peame läbi vaatama protsessi. Kui oled täielikult lõdvestunud algusest peale, siis oled nagu kaheksajalg – mitte ühtegi jalga. õige protsess on, et enne tuleb kõvasti treenida jõuga ja seejärel aegamööda jõud ära võtta. üle nende protsesside ei saa hüpata ja minna kohe meistri tasemele, ilma et oleks treenitud kõvasti. Ei ole olemas ühtegi otseteed. Sama asi on ka õppimisega koolis. On vaja üles ehitada oma õpingud algusest peale.

Enzan no Metsuke

“Enzan no Metsuke” (pilguheitmine nagu näeks tervet mäge kaugelt) – on üks vana väljendus budōs. Peab nägema tervet mäge, mitte vaatama mingit puud mäe peal. Me peaksime nägema kõike, aga mitte ühte asja. Selleks peab olema lõdvestunud ja keskendunud.

Kordamine

Oma igapäevases treeningus püüan ma treenida nii, et lahendada neid probleeme. Siis on treening tõeliselt lõpmatu. Kui ma olen harjutanud Pinan Nidanit 100 korda, 1000 korda ja 10 000 korda, siis mu Pinan Nidan ei ole enam seesama. Ta on midagi muud. Seda peab ise kogema läbi kordamise.

”Nüüd ma oskan Pinan Nidanit. Ma ei pea seda enam harjutama.” See on tavaline isegi kõrgemate vööde hulgas. See on loomulikult vale. Peab kordama Pinan Nidanit, et avastada uusi kogemusi Pinan Nidanis.

Lõdvestumine ei kehti ainult karates ega teistel aladel, vaid on üks osa ka meie igapäevases elus. Parem on olla loomulik ja lõdvestunud nii koolis kui tööl.

Siin tähendasin ma jälle – vale lõdvestumine on, kui oled tunni ajal koolis väsinud. Peab istuma sirge seljaga, keskendunud ja lõdvestunud, siis ei jää sa millestki ilma tunni ajal. See on täpselt see, mida nad teevad Zen-meditatsioonis.

Sensei Shingo Ohgami 7 dan, Rootsi Wadokai (nr.1, 2002 “Svenska Wadokai”)

Tõlkis Susanna Puusaag