Butokukai

Kui rääkida kaasaegse budō ajaloost, ei saa mainimata jätta Butokukaid (korrektselt – Dai Nihon Butokukai – Dai=suur, Nihon=Jaapan).

1876.a. kaotati samurai-režiim, Tokugawa Bakufu Jaapanis ja loodi kaasaegne Meijin-valitsus. 1889 kinnitati Jaapanis põhiseadus Euroopa mudeli järgi. 1890 avati Jaapani Riigipäev. 1894-95 sõdis Jaapan Hiina vastu,  Jaapan võitis sõja ja sai Korea ja Taiwani oma võimu alla. Algas jaapanlaste tee koloniaalvõimude kõrvale. Aja jooksul muutus kliima Jaapanis europaseerumisest läbi Jaapani õppimise Euroopalt, et kiirendada moderniseerumist ja industrialiseerimist, natsionalismiks (et Jaapan pöördub tagasi kõige Jaapanipärase poole). See lõi konflikti kahe grupi vahel: ühed toetasid progressiivset europaseerumist, teised konservatiivset natsionalismi. Natsionalism hakkas vähehaaval domineerima üle kogu Jaapani. Keiser Kanmu viis 794.a. pealinna Nahast üle Kyōtosse. 1895 tähistati selle sündmuse 1100-aasta juubelit Heian Jingu (Shintō tempel) ehitamisega palee järgi, mis asus Kyōtos. 1100.a. tagasi. Sellega seoses asutati Butokukai, et jälle taaselustada Budō-tegevust Jaapanis. Budō alaväärtustati Jaapanis 1867.a. europaseerimise ajal. Siis vaadeldi kõike jaapanipärast kui mittekaasaegset. Kuid ajad muutusid ja jaapanlane olemine muutus jälle tähtsaks.

Butokukai pidi ehitama Butokudeni (Budō treeninghalli) Heian Jingusse Kyōtos ja korraldama Budō-treeninguid iga aasta. Alguses toimusid treeningud oktoobrikuus.

Butokukai oli iseseisev organisatsioon, kuid selle president oli suguluses Jaapani keisriga, esimees oli Kyōto-lääni maavalitseja ja asepresident oli Heian Jingu ülempreester. Igale maavalitsejale pakuti presidendikohta oma lääni haruorganisatsioonis. See tähendab, et mitmed ametiisikud olid asjaga seotud. 1889 valmis plaanikohaselt Butokuden. Samaaegselt viidi treeningupäevad vana Jaapani traditsiooni kohaselt maikuusse. Treeningud mai alguses jätkuvad ka tänapäeval, kuigi Butokukai ise lakkas olemast 1946.a.

Samaaegselt hakkas Butokukai välja jagama Seirensho diplomeid (diplom, et see isik on tublisti treeninud) 5-15 tublile budōõpilasele, et innustada nende budōtegevust.

1902.a. hakkas Butokukai kasutama Hanshi ja Kyōshi tiitleid. Need, kes said Hanshi-tiitli, said Butokukailt elu lõpuni pensioni 25 yeni aastas. 1934.a. võeti kasutusele ka Renshi (väljaõpetatud) tiitel.

Peale selle avas Butokukai kooli tulevastele Budōinstruktoritele (1905 oli selle nimi Bujutsu Kyoin Yoseisho – Bujutsu-õpetajate Instituuti tunnustati kui asutust 1909, Bujutsu Senmon Gakko 1912 – Bujutsu kool Jaapani kooliseaduse järgi, Budō Senmon Gakko 1919 – esimest korda kasutati sõna “Budō” ametlikus seoses Jaapanis).

1912.a. kinnitas Butokukai Dai Nihon Kendō Kata, mis koosneb 10 tehnikast. Seda õpivad Kendō-harrastajad ka tänapäeval.

Dankraade Kendōs jagab Butokukai alates 1917.

Butokukai hakkas välja andma Dankraade ka jūdōharrastajatele, mis lõi konflikti Kodōkaniga (Kano Jigoro, ajakiri “Jūdō”, aprill 1932).

II ms alguses võttis riik Butokukai juhtimise üle, et tõmmata see sõjategevusse (1942) koos selleaegse peaministri Tojo Hidekiga kui president (üldiselt kutsuti seda Tojo-Butokukai). Kuid Jaapan kaotas sõjas USA ja Liitlaste vastu 1945. Võitjate okupatsiooniarmee peakorter (GHQ – General Headquarters) vaatles Butokukaid kui rahuvaenulikku organisatsiooni ja 1946 oli Butokukai sunnitud tegevuse lõpetama. Kuid GHQ polnud sellega rahul ja likvideeris Butokukai okupatsiooniseaduse abil. Kõik Butokukai varad konfiskeeriti ja Butokukai juhte tabas nn. “puhastus” – nad vallandati töölt ja nad ei tohtinud teatud perioodil teha avalikku tööd.

Tänapäeval jagab Jaapani Kendō Föderatsioon oma liikmetele Dankraade ja tiitleid Renshi, Kyōshi ja Hanshi.

Mis puudutab karated ja Butokukaid, siis võttis Funakoshi Gichin osa 1916.a. osa õpetamisest (F.G. raamatu järgi, kuid kahjuks muud tõendid puuduvad). 1929 pidas Konishi Kosuke seal karatetreeninguid. Edasi võtsid 1930.a. Butokukai treeningust osa Ueshima Kyotada ja Konishi Kosuke. Nad said esitleda karated kui jūdō osa. 1933.a. tunnustas Butokukai karated kui iseseisvat Budōkunsti. Treeninguteks Butokukais 1940 registreeriti järgmised 7 karatestiili:

Shōtōkanryū - Funakoshi Gichin
Wadōryū - Ohtsuka Hironori
Shitōryū - Mabuni Kenwa
Gōjūryū - Miyagi Chojun
Kosokunryū - Nagamine Shoshin
Keishi Kenpō - Namiki Kotaro
Kushinryū - Uejima Sannosuke
Nippon Kenpōryū - Konishi Kosuke

See on esimene karatestiilide deklaratsioon.

Miyagi Chojun sai tiitli Kyōshi Butokukailt 1937, samaaegselt Konishi Kosuke ja Uejima Sannosukega.

Niisiis on Butokukai mänginud võtmerolli karateühiskonna tunnustamisel ja heakskiitmisel.

Vaata ka www.dainipponbutokukai.org